Michael Newton, PhD, (sünd. 1931- surn. 1916) oli rahvusvaheliselt tunnustatud hüpnoterapeut, eludevahelise elu hüpnoteraapia looja. Tal oli doktorikraad nõustamispsühholoogias, ta oli diplomeeritud meisterhüpnoterapeut ja Ameerika nõustamisühingu liige. Ta töötas Los Angelese kõrgkoolide teaduskonnas õpetajana. Eluajal töötas ta ka korporatiivkonsultandina ning tegutses käitumisnõustaja ja rühmateraapia juhina kogukonna vaimse tervise keskustes ja vaimse uuenemise organisatsioonides koostöös haiglate ja sotsiaalteenistustega.
M.Newton pühendas oma elu eludevahelise elu uuringutele hüpnoosi meetodil. Tema kolme aastakümne jooksul kogutud uurimustulemused põhinevad rohkem kui 7000 kliendi viimisel vaimuellu – “hinge koju”.
Eesti keeles on ilmunud Michael Newtonilt 4 raamatut “Hinge rännak”, “Hinge saatus”, “Eludevaheline elu” ja “Mälestused elust pärast surma”. Kõik need raamatud ei põhine teoreetilistel arutlustel, vaid on salvestused ja salvestuste kokkuvõtted klientide hüpnoteraapia seanssidest.
Michael Newton hakkas juba 15 aastaselt, see oli 1947 aastal tegelema hüpnoosiga. Tema kogemused ja praksis ei olnud mõjutatud New Age liikumise poolt. Hüpnoterapeudina töötamise algusaastail ei olnud ta kursis tänapäeval kättesaadavate raamatute ja ideedega vaimumaailmast, pigem oli ta tavaline skeptik, keda huvitas üksnes traditsiooniline haiguste ravi, kus ta pigem tõrjus oma patsientide huvi eelmiste elude vastu. Kuni ta jõudis kogemuseni ühe kliendiga, kellel füüsilise valu “suurendamise tehnikaga” tekkisid kogemused, kus ta tapeti Prantsusamaal I maailmasõja ajal täägiga ning selle tulemusel õnnestus sellel kliendil oma valust täielikult terveneda.
1960. aastate lõpus ravis Michael traditsioonilise hüpnoteraapiaga klienti psühhosomaatilise õlavalu tõttu. Too meesklient tuli hüpnoteraapiasse olles ammendanud meditsiinilise mudeli, kus ei leitud tal olevat midagi viga. Sügavas transiseisundis palus Michael tal minna oma valu allika juurde, eeldades, et selles seisundis leiavad nad mingi trauma. Klient maandus I maailmasõja aegsesse stseeni, kus teda Somme lahingu ajal kaevikus tääkidega löödi. Michael küsis kõikvõimalikke küsimusi oma üksuse, komandöri ja isegi vormil olevate märkide kohta, enne kui valu tundlikkust vähendas ja probleemi lahendas. Klient lahkus hämmeldunult ja tervena. See oli sügava tähendusega hetk ja pani Newtoni asja sügavamalt uurima.
Selliste seansside ja kogemuste kasvades komistas ta ühel päeval avastusele (tehes juhendades “vea”), et hüpnoosis on inimesed võimelised kirjeldama ka oma elude vahelist aega, aega mis jääb meie füüsiliste kehastuste vahepeale. Kui üks klient oli lõpetanud oma viimase elu – eelmise elu enne praegust elu – kirjeldamise, sattus ta pärast seda kohe vaimumaailma, aega enne oma praegust kehastust, kus ta kohtus oma “hingegrupiga” (enda sarnaste hingedega) kogedes ülisuurt meelerahu ja kojujõudmist. Kuna selle kohta ei olnud tol ajal ühtegi raamatut kirjutatud, hakkas Newton elude vahelisse aega viimist oma klientidega eksperimenteerima ja jõudis kogemusteni inimese surematust hingest.
Miskipärast rääkisid tuhanded erineva tausta ja erinevatesse religioonidesse kuuluvusega (või ilma igasuguste vaimsete uskumusteta) inimesed suhteliselt sarnastest kogemustest. Michael Newton on oma raamatud kirjutanud üle 7000 juhtumi alusel. Uurimismaterjali kogunedes avastas Newton katse-eksituse meetodil vaimuilma kohta käivate küsimuste esitamise järjekorra, millest kujunes välja eludevahelise elu hüpnoteraapia vaimse regressiooni abil.
Tagasi hingerännaku seansi juurde